Raamatud   Võimlemine    
Search*
Menüü
Eesti English Русский


ESMAABI

Kiirabi kutsumiseks helistada numbril 112. 
Enne abi kutsumist selgita välja kas ja millist abi vaja on. 
Helistades telefonile 112 katsu säilitada rahu ja räägida juhtunust vastates dišpetseri küsimustele:- mis juhtus?
- kas kannatanu on teadvusel ja hingab?
- kus kohas kannatanu asub?
- kas keegi kohalolijatest on võimeline ise abi osutama? 

Ära katkesta kõnet enne kui dišpetser on seda lubanud!
 Kuigi see võib tunduda sinule kui abikutsujale aja raiskamisena, on küsitav infornatsioon vajalik kannatanu paremaks aitamiseks. 
PEA MEELES, ET ESMAABI ANDJA PEAB TEGUTSEMA RAHULIKULT JA SIHIPÄRASELT !

Kiirabi 
Kunstlik hingmaine
Südamemassaaz
Kannatanu õige pööramine
Elektritrauma
Šokiseisund
Luumurd
Verejooksud
Põletused
Haavad
Pindmised haavad
Põrutus
Peapõrutus
Kukkumine libedaga
Mürgitus
Seenemürgitus
Suitsumürgitus
Kuumarabandus
Soovitusi suveks
Uppunu päästmine
Alajahtumine
Allergiku elustiil
Putukaallergia
Toiduallergia 
Mesilasetorge
Maohammustus
Täitõbi
Puugihammustus
Liiklusõnnetus

KODUNE APTEEK peaks sisaldama ravimeid ja esmaabivahendeid lähtuvalt pere suurusest ja pereliikmete vanusest. Mõned valikud ravimitest.
Valuvaigisti: Ibuprofeen, Aspiriin, Paratsetamool
Palaviku alandaja: Aspiriin, Paratsetamool
Külmetus: Fervex, Goldrex
Köha: Prospani, Bromhexiin, Brontex, ACC (lahtistab röga)
Nohu: Sudafed, Humer, Sanorin
Kurguvalu: Neoangin, Septolete Plus, Jox Spray, Islamint
Kõhukinnisus: Guttalax tilgad, Duphalac, Senna
Kõhulahtisus: söetabletid, Loperamiid, Smecta, Gefilus kapslid
Kõrvetised: Rennie
Allergia: Zyrtec, Kestine, Claritine
Naha kahjustus, põletus: Panthenol, põletusgeel Burnshield
Haava ravi: vesinik haavade puhastamiseks, erineva suurusega plaastrid ning marli- ja elastiksidemed
Ravimteed: kummel, saialill, pärnaõied, piparmünt
KraadiklaasNB! Ravimid peavad olema lastele kättesaamatus kohas!
NB! Enne ravimi tarvitamist lugege tähelepanelikult patsiendi infolehte. Vajadusel pidage nõu arsti või apteekriga.

Soovitused apteegiks

REISIAPTEEK
Reisiapteegi koostamisel tuleb arvestada lisaks individuaalsetele iseärasustele ka kohapealse kliima ja meditsiinikorralduse tasemega. Troopikasse lennates tuleks endal võimalikult paljud rohud ise kaasa võtta, kuna arstiabi võib olla kaugel või puudulik.
Ilma ravimiameti loata tohib kaasas olla:
Ravimeid ühe ravikuuri ulatuses (kuni 5 jaemüügi pakendit)
Erinevaid ravimeid kuni 5 eri nimetust
Psühhotroopseid ravimeid 2 nädalaseks raviks
Narkootilisi ravimeid 1 nädalaseks raviks
Suuremate koguste välja viimiseks tuleb taotleda Ravimiameti luba ning uurida ka sihtkohariigi reegleid.
Reisiapteegis peaksid olema (sõltuvalt muidugi ka reisi sihtkohast):
Igapäevaselt tarvitatavad ravimid (vererõhualandajad, diabeediravimid, psühhiaatrilised ravimid jm)
Malaaria profülaktika, kui on malaariaohtlik riik (profülaktiline ravim, putukatõrjevahendid)
Palaviku alandajad
Põletikuvastased ravimid
Valuvaigistid

Nohu ja kõrvavalu leevendajad (eriti lastega reisides)
Kõhulahtisuse ja -kinnisuse vastased ravimid
Mere- ja lennuhaigust leevendavad vahendid (võtta 1-2 tundi enne reisi)
Putukahammustust leevendavad vahendid. (Tavaline Off troopikasse ei sobi. Piisav kaitse on vahenditel, millel on märgitud lühend DEED.)
Haavahooldusvahendid
Mürgituse esmaabi vahendid
Päikesepõletust ennetavad ja leevendavad vahendid (pantenool)
Plaastreid
NB! Troopilistes maades tuleb ülihoolikalt jälgida, et arstid kasutaks ühekordseid süstlaid!

Reisil ei ole keegi kaitstud õnnetuste eest. Mõistlik on kasutada ennetavaid vahendeid, teha vajalikud vaktsineerimised ja olla igaks juhuks kergemateks traumadeks ja haigestumisteks valmis. Kui reisil olles soovid kutsuda kiirabi, siis tea et kõigis Euroopa riikides töötab ühtne hädaabinumber 112, mõnes Euroopa riigis on kasutusel ka täiendav telefoninumber. Teiste riikide puhul tuleb hädaabinumber eraldi välja selgitada.

Nakkushaiguste piirkonnad maailmas
Ravikindlustus Euroopa Liidus
Arstiabi välismaal
Arstiabi Euroopa Liidus

Esmaabi olulisemad põhitõed

avada hingamisteed
alustada kunstlikku hingamist
alustada südamemassazhi

Üldine tegevus kannatanu abistamisel või elustamisel
1. Hinnata kannatanu (kannatanute) seisukorda. Vajadusel rapudtada või hüüda. Teha kindlaks, kes kannatanutest vajab abi esmalt
2. Hüüda abi järele või saata keegi lähedalolijatest abi kutsuma
3. Asetada kannatanu ettevaatlikult selili siledale maapinnale
4. Avada hingamisteed
5. Kontrollida hingamise olemasolu
6. Vajadusel alustada kunstlikku hingamist
7. Hinnata pulssi
8. Vajadusel alustada südamemassaži

 
Südamemassaaž ja kunstlik hingamine
Pulssi katsutakse tavaliselt unearterilt kaelal. Südamemassaaži tegemiseks surutakse piisavalt tugevate liigutustega kahe käe peopesaga rinnale rinnaku alumisest servast 3-4 cm kõrgemal 4-5 cm sügavusele.
Enne kunstliku hingamise alustamist tuleb vajadusel puhastada kannatanu hingamisteed võõrkehadest. Kuna kunstlikku hingamist tehakse suust-suhu, tuleb võimalusel asetada suule õhukesest riidest rätik vms.

Kui on 2 elustajat: 1 x õhu siisepuhumist + 5 x südamemassaaži
Kui on 1 elustaja: 2 x õhu sissepuhumist + 15 x südamemassaaži


Klaasikillu või roostes naela jalga astumisel tuleb haav puhastada desinfitseeriva (antiseptilise) lahusega ja seejärel sidemega kinni siduda. Vigasaanu võiks viia traumapunkti, et kontrollida, ega mõni klaasikild või mustus haava sisse ei ole jäänud. Väga vajalik on lubada teha teetanusevastane süst.

Mesilasetorge - torkekoht tuleb desinfitseerida. Paistetust saab vähendada külmakompressi või külmasprayga. Kui on varem esinenud allergilist reaktsiooni, siis tuleb juba paistetust ennetavalt võtta sisse allergiavastane tablett.
Maohammustus (rästikuhammustus) - jäse hoitakse liikumatuna ja seda ei tohi kõrgemale tõsta. Kannatanu tuleb viia esimesel võimalusel arsti juurde, eelistada tuleks kiirabi kutsumist. Alkoholi ei tohi anda juua. Ka alkoholi kompresse või soojendavaid sidemeid ei tohi asetada. Haavale võib asetada kuiva sideme. Ka mittemürgiste madude hammustus võib toimida nagu mürgine süst neile inimestele, kellel on selle bioloogilise vedeliku suhtes allergia. Eesti rästik on küll mürgine, kuid enamikel juhtudel täiskasvanut ei tapa. Siiski tuleb abi osutamisse suhtuda äärmise tõsidusega.
Puugihammustus- Puuk tuleb võimalikult ruttu eemaldada. Ohtlik on puugist liiga kõvasti kinni haarata, sellega võid viia hammustuskohta puuginakkust. Seetõttu hoidu puugi tagakeha pigistamisest või määrimisest. Kasuta peeni pintsette, mille abil võid puuki haarata pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. Seejärel tõmba puuk ettevaatlikult otse välja.
Pärast puugi eemaldamist tuleb haav kindlasti vee ja seebi või desinfitseerimisvahendiga pesta. Kui pärast hammustust märkad ringikujulist punetust või muid sümptomeid, pöördu kohe arsti poole. Vältimiseks kasuta katvat pikkade varrukatega riietust, püksisääred on soovitav toppida sokkide või kummikute sisse. Kanna heledaid riideid, sest nii on riietel ronivat puuki kergem märgata, enne kui ta hammustada jõuab. Pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha hoolikalt üle ja otsi nii neid puuke, kes on ennast naha külge kinnitanud, kui neid, kes veel ringi ronivad. Lastel kontrolli kõrvataguseid.

Šokk on jahmatav juhtum ja võib põhjustada meeltesegadust, kahandada tõelisustaju ja vallandada säärased primitiivse väljaelamise moodused nagu karjumise, nutu ja paanika.
Šoki sügavust ei saa alati ilme ja käitumise kaudu hinnata, kannatanu võib endast jätta ekslikult rahuliku, mõtteisse süüvinud isiku mulje. Šokk arvatakse olevatki omapäraseks meele kaitsevahendiks: arutlev teadvus lülitub mõneks ajaks välja, tõkestades jahmatamapaneva info vastuvõtu. välja, tõkestades jahmatamapaneva info vastuvõtu.
Selles faasis on iseloomulik ka toimunu eitamine.
Psühholoogiline esmaabi šokiseisundis kannatanule- ole kannatanu lähedal ja hoia temaga kehalist kontakti (käest või ümbert), lase ohvril võimalikult palju asjast kõneleda (vältides hirmutunnet taastavaid detaile).

Peapõrutus - kui kannatanu on olnud ilma teadvuseta, siis tuleks kindlasti arsti juurde minna. Pähe võib asetada külma kompressi. Kui kukkumise tagajärjel ei ole tekkinud seljavigastust, siis tuleb kannatanu asetada külili asendisse lamama kuni arsti või kiirabi saabumiseni. Tõsised kukkumised on sagedamini kõrgemalt kui 2 m kõrguselt, kuigi ka madalamalt kukkudes võib saada tõsise trauma, näiteks luumurru. Lisaks peapõrutusele võib kukkumise tagajärjel tekkida ka selgroo kaelalüli murd. Kontrollida tuleks ka seljavigastuse ehk selgroo murru olemasolu/puudumist. Vähimagi kaelaga seotud kaebuse ilmnemisel tuleks viivitamatult asetada kaelalahas.
Kannatanu õige pööramine- teadvuseta inimene, kes lamab, keera külili asendisse. Keel vajub oma raskuse tõttu ette ja higamisteed püsivad avatuna.

Luumurd - lahastamine on hädavajalik, sest see väldib luuotste liikumist. Nii väheneb valu ja välditud on luuotste poolt täiendavate vigastuste tekkimine. Vigastatu tuleb viia kiiresti arsti juurde või talle tuleb kutsuda kohe kiirabi.
Verejooks- kui kannatanul on suur verejooks haavadest, tuleb see koheselt peatada kõigi käepäraste vahenditega. Pane kannatanu lamama, suru haav oma sõrmedega kinni, tõsta jäse üles(südamest kõrgemale, tee haavale rõhkside.

Päikesepiste või kuumarabandus - kannatanu tuleb toimetada varjulisse umbes 20 kraadi õhutemperatuuriga ruumi, asetada lamama ja talle peab andma palju juua. Kuumarabandus võib osutuda väga tõsiseks haigestumiseks ja sellisel juhul võib olla vajalik kiirabi kutsuda või viia haigestunu haiglasse.
Kuumade ilmadega võib mõnel inimesel vallanduda ninaverejooks. Ninna võib asetada küll vati, marli või riidetupsud, kuid sellest ei piisa ninaverejooksu peatamiseks. Väga hästi toimib kuklale asetatud külm kompress. Vanematel inimestel tuleks kontrollida ka vererõhku ja vajadusel võib selleks kohale kutsuda ka kiirabi. Kõrgest vererõhust põhjustatud ninaverejooksu puhul peab viivitamatult tarvitama ka vererõhuravimit !

Toidumürgistus - tunnuseks on sööminguga seostatav halb enesetunne, oksendamine, iiveldustunne, kõhupuhitus ja - valu või kõhulahtisus. Hea esmaabivahend on aktiveeritud süsi. Igal juhul tuleb juua palju vett või piparmünditeed. Toidumürgistuse või muul põhjusel sissesöödud mürgistuse puhul on oluline teada, et mürgistuse põhjus püsib maos umbes tund aega. Hiljemalt ühe tunni möödudes hakkab mao sisu liikuma edasi soolde ja soolest enam midagi tagasi ei tule. Oksendamine tuleb esile kutsuda enne kui mao sisaldis on liikunud soolde. Pidage meeles, et oksendamist ei tohi esile kutsuda söövitavate ainete allaneelamise korral. Oksendamine tuleks esile kutsuda iga tableti, vale toidu ja alkoholi korral.
Söetablettides sisalduv aktiveeritud süsi absorbeerib mao sisaldise koos mürgiste ainetega endasse. Piisava toime annab ainult piisavalt suur kogus sütt. Sisse söödud mürgistuse korral tuleb tarvitada 1 g söetablette iga kg kehakaalu kohta. Apteegist kättesaadav söetablett kaalub 0,25 g. Kui abivajaja kaalub 40 kg, siis sobiv kogus söetablette on 40 g ehk 160 tabletti, so pakendi kohaselt 16 lehte.

Kurkutõmbamine
- võõrkeha, näiteks toidutüki sattumisel hingamisteedesse hakkab inimene lämbuma. Seljale ei tohiks kloppida, kui abivajaja seisab või istub. Abivajaja tuleb eelnevalt asetada/lükata kõhuli üle abistaja põlve nii, et pea jääb kehast madalamale ja alles seejärel kloppida lämbuja seljale, et võõrkeha tükk hingekurgust välja kukuks.
Kõhugaaside, -lahtisuse või - kinnisuse, täitumustunde ja kõhuvalu korral, samuti antibiootikumiravi, allergia, kuseteede haiguste, tupepõletike, kõrgenenud kolesteroolitaseme, pärmiseeninfektsiooni ja laktoositalumatuse korral sobib väga hästi tarvitada piimhappebaktereid sisaldavaid toiduaineid ja ravimeid. Piimhappebakterid tasakaalustavad ja korrigeerivad seedetegevust ja organismis bakterite tasakaalu ja koostist. Eestis avastatud piimhappebakterit sisaldavad Eestis valmistatud Helluse tooted, kuid ka teised piimatooted sisaldava erinevaid piimhappebakterite tüvesid. Apteekides müüakse mitmeid ravimeid, näiteks Lacto Seven sisaldab seitset erinevat külmkuivatatud elusat piimhappebakteri tüve.

Suitsumürgitus
Suits mõjub mitmeti. Ta tekitab hingamisteede ja silmade limaskesta ärritust. Siin aitab veidi jaheda veega loputamine ja rahustavad kompressid. Suits sisaldab ka tahma, mis erinevalt sigaretisuitsust jääbki kopsudesse.
Ohtlikum on vingugaasi mõju. Organismis, sealhulgas ajus, tekib hapnikupuudus. Vingugaas ühineb veres oleva hemoglobiiniga ja ei lase hapnikku verre imenduda. Ei aita ka välisõhus olev hapnik, kui seesama õhk sisaldab vingugaasi. Kunagi anti niinimetatud tervisepiima. Piim suitsumürgistust siiski ei ravi, küll aga aitab ennetava abinõuna organismi tugevdada, nii nagu valgud üldse, ka vitamiinid.
Vingumürgistuse sümptomid on iiveldus, südame pekslemine, üldine nõrkus, pea käib ringi, tekib õhupuuduse tunne, raskematel juhtudel võib silme eest mustaks minna. Inimene võib olla küll näiliselt teadvusel, kuid hakkab segast juttu ajama.
Mida teha? Suitsumürgistuse korral on esimene reegel – viia kannatanu suitsust välja, värske õhu kätte. Kui võimalik, siis varjulisse kohta. Panna ta lamavasse asendisse. Katta ta alt ja pealt kinni, selleks sobivad näiteks autoapteegi juurde kuuluvad termokiled, tavalised tekid, ka seljariided.  Vähendada igati kuuma toimet – juua võimalikult rohkem vedelikku.
Helistada hädaabi numbril 112. NB! Kannatanut ei tohi arstiabi saabumiseni üksi jätta!
Parem, kui temaga kogu aeg rääkida, et kontrollida, kas ta on kontaktivõimeline.
Mõnikord eritub tulekahjul peale vingugaasi muudki nagu mitmesuguste kemikaalide põlemisjäätmed, ka tavaliste kilekottide põlemisel eritub mürgiseid gaase. Tavalistel eluruumi tulekahjudel pannakse kannatanutele esialgseks diagnoosiks vingumürgitus, hiljem selgub aga, et tegemist oli teiste, hoopis ohtlikumate ainetega, mis eritusid näiteks põlevast diivanist või tugitoolist. Seetõttu peab igal juhul kutsuma kiirabi, et meedikud kannatanu üle vaataksid.


Põletuse esmaabi

Ulatuslikud põletused kahjustavad kogu organismi elutegevust, eriti närvi- ja vereringesüsteemi funktsioone ning ainevahetust. Põletatud pinnal tekivad valuärritus, närvilõpmete, vere- ja mahlasoonte kahjustus, kudede kärbumine ning infektsioon (pisikute nakkus). Hirm ja valuärritus ulatuslikul põletuspinnal kutsuvad esile neuroreflektoorse šoki (löögi, rabanduse), mille tagajärjel vererõhk langeb ja ringleva vere hulk väheneb, samuti esineb hapniku vaesus organismis. Tekkinud ainevahetuse ja elutegevuse häired süvendavad vere vedela osa, plasma, kaotust. See raskendab šokiseisundit ja on seepärast eriti kahjulik organismile. Vereplasma väljub ringlevast verest väikeste veresoonte (juussoonte) seinte suurenenud läbilaskvuse tõttu. Eriti intensiivselt väljub plasma põletuse piirkonnas rakkudevahelisse ruumi ja läbi põletuspinna organismist välja. Juba poole tunni möödumisel alates põletuse momendist rakkudevahelise vedeliku hulk kahekordistub. Põletuse piirkonnas tekivad turse ja villid.
Esimese 6-12 tunni jooksul vedelik verre tagasi peaaegu ei imendu. Pärast seda  algab järjest kiirenev vedelike tagasiimendumine, kuid vedelik ei lähe tagasi puhtal, väljunud kujul, vaid koos ainevahetuse ja põletatud kudedelagunemisproduktidega. Vedelikus olevad lagunemisproduktid on väga mürgised. Nende imendumine viib organismi pärast šokki uuesti raskesse intoksikatsiooni, s. o. mürgitusseisundisse. Uue raske seisundi kõrgastme moodustavad 3.-5. haiguspäev.Kui suure põletuspinnaga haige on suutnud üle elada need kaks ohtlikku haigusfaasi (šokk ja intoksikatsioon), siis ähvardab teda juba kolmas oht - infektsioon ehk mädapisikute nakkus, mis puuduliku ravi korral viib veremürgituseni. Kui saadakse üle ka kolmandast ohust, on loota põletuse paranemist ja haige tervistumist.
Esmaabi ülesandeks on esiteks põletuspinnas valuärrituse kiire vähendamine ja kaotamine (tuimastamine). 
Järgmiseks ülesandeks on kahjustatud kudede vereringe taastamine. See vähendab vereplasma kaotust ja takistab kudede kärbumise jätkumist. 
Kolmandaks peab esmaabi takistama pisikute edaspidist sattumist põletuspinnale ja peab võitlema seal juba olevate pisikute paljunemisega.
Kõigepealt tuleb meeles pidada, et põletuste esmaabi võrdlemisi tõhus vahend, külm vesi, on igale inimesele kergesti kättesaadav. Põletatud kehaosa asetamine kohe pärast põletust külma vette või külma vee pidev pealevalamine umbes 30-45 minuti vältel muudab tugevasti haiguse käiku. Kergete põletuste korral väheneb valu või koguni kaob ja ville ei teki. Sellega lakkab põletushaigus. Kahjustatud piirkonnas tekib mõne päeva parast ainult kestendamine.
Täielikuma esmaabi andmiseks asetatakse põletuspinnale 2-3 kihti viinaga immutatud mähist. Leotamiseks on kõige parem 60-70° piirituselahus. Kui aga villid on purunenud, siis suurendab viinamähis tugevasti valu.

Kuumarabandus
Ameerika haiguste kontrolli keskuse andmetel ohustavad kestvamad kuumalained eelkõige kuni 4-aastasi lapsi ja 65. sünnipäeva seljataha jätnud inimesi. 
Organism võib üle kuumeneda siis, kui ainevahetuse käigus moodustuva soojuse äraandmine on raskendatud kõrge õhutemperatuuri, suure õhuniiskuse, tuuletuse või liiga sooja rõivastuse tõttu.
Keha liigsoojenemist soodustab vee ja mineraalsoolade vähesus, mis on tingitud tugevast higistamisest. Seega on kuuma ilmaga vaja rohkem juua (täiendavalt 0,5 – 1 liitrit) mahla, morssi, mineraalvett.
Suurema ülekuumenemisriski toovad kaasa
• kroonilised kilpnäärmehaigused;
• kroonilised südame-veresoonkonna haigused;
• rasvumine.
Nende tõbede esinemisel on kuumalaine ajal mõistlik hoiduda otsesest päikesekiirgusest ja kehaliselt koormavast tegevusest.
Kuumuse ohtlikkust suurendavad mõned ravimid, sealhulgas:
• moodsad rahustid;
• trankvillisaatorid;
• psüühilisi talitlusi pärssivad neuroleptikumid;
• parkinsonismivastased preparaadid, mis häirivad organismi soojusregulatsioonisüsteemi talitlust.
Kui õhutemperatuur ületab 35*C, võib ülekuumenemist põhjustada kehaline pingutus, millega kaasneb tugev higistamine. Tagajärjeks on organismi veetustumine, mis takistab soojusregulatsioonisüsteemi tegevust. Samamoodi veetustuvalt mõjub ka alkoholi tarvitamine.
Kuumarabanduse peamised sümptoomid on mustad täpid silme ees, nõrkus- ja kuumustunne, peapööritus ja peavalu, kohin kõrvades. Nahk muutub kuumaks ja kuivaks, hingamine on algul sügav, hiljem pinnaline ja kiire, pulss sageneb, kehatemperatuur tõuseb kuni 41 – 43*C. Mõnikord tekib valu seljas ja jalgades. Raskel juhul kaotab haige teadvuse, võivad tekkida krambid.
Esmaabiks
• toimeta ülekuumenenu jahedasse kohta ja vabastada pigistavatest rõivastest;
• teadvusel haige pane lamama kergitatud ülakehaga;
• teadvusetu aseta külili asendisse.
Esmaabi eesmärk on jahutada kanatanu kehatemperatuur kiiresti 38*C-ni, et ära hoida ajukahjustusi. Kui kannatanu keha on jahtunud, jäetakse ta jahedasse ruumi kuiva lina all lamama ja toimetatakse võimalikult kiiresti haiglasse.
Päikesepiste põhjustab päikesekiirguse otsene mõju katmata peale. See kutsub esile aju ja ajukestade laienemise ning ajuturse. Kerge päikesepiste puhul tekib peapööritus; kohin kõrvades; nõrkus; terav peavalu; silme ees virvendab; mõnikord muutub kannatanu rahutuks.Raskel juhul võivad esineda krambid, nägemishäired, oksendamine; haige kaotab teadvuse; nägu hakkab punetama, pulss ja hingamine kiirenevad; kehatemperatuur võib tõusta 38 – 39*C-ni.
Esmaabiks vii kannatanu jahedasse hämarasse kohta, pea peale aseta külm kompress või jääkott. Kerge päikesepiste möödub tavaliselt ruttu, kuid järelnähuna võib mõnda aega esineda peavalu. Raskekujuline päikesepiste nõuab arstiabi. 


Uppunu päästmine

Abi peab olema viivitamatu.Ükski abistaja ei ole liigne, eriti täiskasvanule abi osutamisel on mitu paari abistajate käsi vägagi oodatud just abivajaja kehakaalu tõttu.
Kiirabi kutsumine esimesel võimalusel.
Hingamisteed puhtaks.

Kui veest väljatoodu on teadvuseta, siis kontrollitakse, kas ta hingab. Soovitav on mõne sekundi jooksul püüda eemaldada uppunu hingamisteedest vesi ja võõrkehad (näiteks veetaimed). Esmalt avatakse uppunu suu ja kallutatakse samaaegselt pea küljele või maapinna poole. Leides uppunu suust võõrkeha, eemaldatakse see sõrmedega. Kannatanu võib asetada seejärel kõhuli rindkere alaosaga üle abistaja põlvest kõverdatud jala reie nii, et pea jääb rindkerest pisut madalamale ja seejärel vajutatakse kergelt survet avaldades uppunu selja ülaosale (rindkerele). Hingamisteedesse jäänud vesi surutakse niiviisi välja. Täiskasvanu jaoks on jõukohane tõsta laps jalgadest hoides hetkeks pea alaspidi vertikaalasendisse. Kergema kehakaaluga täiskasvanu abistamiseks võib võtta kätega kinni ka ümber kannatanu rindkere pigistades ja samaaegselt kallutades kannatanu horisontaalasendisse ja pea rindkerest madalamale. Seejärel asetatakse abivajaja lamama ja kontrollitakse veel kord, kas ta hingab ja kas on tunda pulssi.

Kunstlik hingamine ja südamemassaaz.
Pulsi puudumisel on väga oluline võimalikult kiiresti alustada kaudse südamemassaazi tegemist. Selleks surutakse seljale asetatud uppunule poolteist kuni kaks korda sekundis ehk 80-100 korda minutis rindkere keskosas paiknevale rinnakuluule. Enne südamemassaazi tegemist võib südametegevuse käivitamiseks paar korda lüüa rusikaga vastu rinnaku luud ja alustada südamemassaazi, kui pulss endiselt puudub.
Vähemalt iga 15 südamemassaazi vajutuse järel tehakse kunstlikku hingamist, puhudes õhku elustatava kopsudesse korraga kaks korda järjest. Täiskasvanule hingatakse suust suhu, pigistades eelnevalt teadvusetu nina kinni ja kallutades ta pea veidi kuklasse. Soovitav on kasutada abistaja kaitsevahendina hingamiskilet või hingamismaski. Hingamismaski kasutamisel tuleb see õhutihedalt suruda vastu elustatava nägu nii, et mask katab ka nina.
Väikelapse elustamine.
Väikelaste puhul pead kuklasse ei painutata ja täiskasvanud abistaja puhub õhku samaaegselt nii suhu kui ka ninna, sest täiskasvanu suu katab mõlemad. Imikule ja väikelapsele tehakse kaudset südamemassaazi 120 korda minutis vajutades rinnakule ühe käe kahe sõrmega või kahe käe pöidlaga.
Vettehüppel vigastamine.
Ettevaatust, kui vigastada on saadud vettehüppel. Sellisel juhul võib olla tegemist selgroo kaelalülide murruga. Abivajaja kaelale tuleb viivitamatult asetada kaelalahas ja hädavajalik on vältida tema pea kallutamist ja pööramist. Hingamisteede avamiseks tõstetakse sellisel juhul lõug ilma pead kaelast painutamata.
Alajahtumine.
Vees juhtunud õnnetuse korral on uppunu või vigastatu sageli märg ja ilma riieteta, mis soodustab keha allajahtumist ka sooja ilma korral. Seepärast on soovitav esimesel võimalusel katta abivajaja keha alt ja pealt riideesemetega, tekiga või autoapteegist leitava kiletaolise termotekiga. Mõnikord on kannatanu kukkunud vette koos riietega, sellisel juhul tuleb märjad riided eelnevalt eemaldada.
Kiirabi oodates.
Kui abivajaja asetatakse lamama ja jäädakse kiirabi ootama, siis tuleb ta enne viia päikese eest varjulisse kohta. Abistatav peaks olema asetatud lamama selliselt, et pea ja jalad on ühel kõrgusel või jalad isegi pisut tõstetud. Kuni kiirabi saabumiseni peab kindlasti keegi viibima abistatava juures, et täiendav abi oleks vajadusel viivitamatult tagatud. Ära katkesta 112 kõnet Kui häirekeskus seda soovib.


Elektrioht

Mahalangenud elektrijuhe on üliohtlik, eriti ettevaatlik peab olema tormi tõttu mahalangenud elektrijuhtmetega, sest pole teada, kas tegu on madal-, kesk- või kõrgepingeliiniga. Keskpinge jaotusvõrk (alla 35 kV) ei lülitu alati ühe maaühenduse tekkimisel kaitsmest välja, vaid töötab tarbijate pideva elektrivarustuse huvides edasi.
Sammupinge-k
ui voolu all oleva juhtme üks ots kukub maha, siis võivad saada selles piirkonnas liikuvad elusolendid sammupingest elektrilöögi. Sammupingeks nimetatakse pinget maapinna erinevate punktide vahel, mis asuvad inimese sammu või looma jalgevahe kaugusel. Inimese sammu pikkuseks loetakse 0,8 m.
Voolu all oleva juhtme mahakukkumisel tekivad maaühenduse kohast kuni 8 meetri kaugusel ringikujulised erineva potentsiaaliga maapinnaosad (rõngad). 10 kV juhtme korral on pinge maapinnaga puutepunktis 6,7kV, sealt meeter väljapoole umbes 4kV, edasi viie meetri kaugusel 1,5kV ja 8 meetri kaugusel praktiliselt nullilähedane.
Mida niiskem on pinnas, seda ohtlikum on juhtmele lähenemine! Astudes erineva potentsiaaliga rõngaste tsooni, saab inimene elektrilöögi jalast jalga. Ringi keskpunkti lähedal on rõngastevaheline potentsiaalide vahe suurem kui ringi serval ja seega ka elektrilöök tugevam. 
Ahela katkestamiseks tõsta üks jalg üles, seista ja hüpata ühel jalal juhtmetest eemale; aseta jalalabad tihedalt kõrvuti ning välju tsoonist hüpates kõrvuti jalgadega. Katsu säilitada tasakaal, kukkumine on ohtlik!
Kahjustatud madalpinge liinid (alla 0,4 kV) on väga suure tõenäosusega pingestatud. Läbi maapinna nad inimest ei ohusta, kokkupuude võib aga olla surmav. Mahalangenud elektrijuhtmeid ei tohi mingil juhul puutuda!
Liini rikkest teatamine. Maas vedelevat liini märgates helistage kohe telefonil 112 või Eesti Energia rikketelefonile 1343. Eriti oodatud on infornatsioon kohtadest, kus puud on langenud liinidele. Katkestustest saate teatada ka infoaknas www.energia.ee.
Liinile langenud puud ei tohi mingil juhul ise eemaldama asuda. Liiniga kokkupuutes olevat puud katsuda ei tohi, märg puit juhib elektrit ning selle katsumine võib olla surmav.

Esmaabi
Kui juhtub, et keegi saab elektrilöögi, peaks abistaja esmalt hoolitsema enda ohutuse eest. Tuleb meeles pidada, et ohver on pinge all niikaua, kuni ta on seotud vooluringiga. Seni ei tohi abistaja teda ise puutuda. Kannatanut peaks proovima vooluringist eemaldada näiteks kuiva puuroikaga, kusjuures vajadusel tuleb pinge all olevat krampis kätt ka tugevalt kaikaga lüüa, et haare vabastada.
Elektrilöögi tunnused
elektrilöök, lihasevalu
juhtmetesse kinnijäämine
põletus
teadvusekadu
südame seiskus, hingamise lakkamine.
Ohutusnõuded abistajale teadmiseks, et ohver on pinge all niikaua, kuni ta on seotud vooluringiga. Appitõttaja peab alati hoolitsema oma ohutuse eest. Tuleb meeles pidada, et niisked riided, niiske maapind ja keskkond juhivad hästi elektrit, kummikindad ja kummijalatsid on head kaitsevahendid, kuiv puu, kuiv riie ja näiteks kuiv ajaleht on keskmiste omadustega isolaatorid. Tegutsemisjuhised majapidamisvooluga elektrilöögi korral ohvri eraldamiseks vooluringist lülita elekter välja (pistik seinakontaktist välja või kork välja keerata). Kui see ei ole võimalik, püüa kasutada kummikindaid või kummijalatseid. Võid astuda ka paksu ajalehe peale. Ohvri eraldamiseks kasuta näiteks puukeppi.
Seisundi diagnoosimine. Pärast kannatanu vooluringist eemaldamist tuleb esmalt diagnoosida tema seisund. Tuleb kontrollida, kas haige on teadvusel, kas ta hingab ning kas pulss on tunda. Nõrgema elektrilöögi korral võib kannatanu olla teadvusel, kuid ei saa tekkinud krambi tõttu liigutada ega kõnelda. Halvemal juhul teadvus kaob, hingamine lakkab ning südametegevus seiskub. Igal juhul tuleb kutsuda kiirabi, sest tugeva elektrilöögi saanud inimese seisund võib kiiresti halveneda.
Kannatanu aitamine. Kiirabi tulekuni tuleks väga halvas seisundis kannatanu aitamiseks alustada elustamist:elektrilöök kahjustab põhiliselt südant, ohvri rinnalt tuleks riided avada ning anda rusikaga tugev löök nn kolmnurga piirkonda st pisut kõrgemale kohast, kus roided inimese rindkerel kolmnurga moodustavad. Pärast lööki tuleks seisund uuesti diagnoosida. Kui pulss endiselt puudub ja hingamine ei taastu, peaks alustama kunstlikku hingamist. Kunstlikku hingamist tuleb jätkata kannatanu seisundi paranemiseni või kiirabi saabumiseni. Tugeva põletuse korral tuleb kannatada saanud kohta niisutada külma puhta veega.
Tegutsemisjuhised kõrgepingeelektrilöögi korral.
Kõrgepingeelektrilöök saadakse kokkupuutel kõrgepingejuhtmetega. Juhul kui kõrgepingetraat katkeb ja langeb maha, tekib ohtlik ala maapinnal selle ümber 25 meetri raadiuses. Elektrivoolu on võimalik välja lülitada ainult alajaamas. Helista päästeteenistusse telefonil 112. Kui elektrivool on välja lülitatud, alusta vajaduse korral elustamist.
Välgulöögikahjustused. Välgulöögikahjustused meenutavad kahjustusi, mis tekivad elektrilöögi saamisel kõrgepingejuhtmetest. Vajaduse korral alusta elustamist, vii kannatanu haiglasse. 

Tegutsemine pärast liiklusõnnetust
Pärast liiklusõnnetust peaks lülitama sisse ohutuled, nende puudumisel või kui õnnetuseosaline sõiduk asub piiratud nähtavusega kohas, asetama teele ohukolmnurga.
Tegema kõik muu vajaliku, et liiklus sündmuskohal oleks ohutu.
Esitama teiste liiklusõnnetuses osalenute nõudel liikluskindlustuse poliisi ja isikut tõendava dokumendi; kirjutama üles õnnetuse pealtnägijate nimed ja kontaktandmed.
Sündmuskoht on soovitav piirata käepäraste vahenditega. 
Kui liiklusõnnetuses on kannatanuid, peab juht:
Andma abivajajale esmaabi ja kutsuma vajadusel kiirabi (lühinumbril 112). Teatama juhtunust politseisse (lühinumbril 110) ja tegutsema vastavalt politsei korraldusele.
Kannatanu tohib toimetada omal käel haiglasse ainult erandjuhtudel ja seisundis, kus transportimine pole kannatanule ohtlik.
Sõidukit või õnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politseipatrulli kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui teiste sõidukite liiklus on võimatu ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki(te) ja esemete asend(id) ning muud jäljed.
Kui inimesed liiklusõnnetuses vigastada ei saanud ja õnnetuses osalenud juhid on süüdlase osas ühel meelel, ei ole vaja liiklusõnnetusest politseile teatada. Sellisel juhul peavad liiklusõnnetuses osalejad vormistama kirjalikult oma arvamuse, nimetama selles kahju tekitamise eest vastutava isiku ja sellele alla kirjutama.
Liikluskahjust teatamiseks tuleb esimesel võimalusel pöörduda täidetud teatega liikluskahju põhjustanud isiku või firma kindlustusseltsi või Liikluskindlustuse Fondi.
Lahkarvamuste korral või juhul, kui kahju saaja ei ole teada, tuleb õnnetusest teatada koheselt politseile ja tegutseda sealt saadud korralduse kohaselt.
Liiklusõnnetuses osalenud juhid ei tohi tarvitada alkoholi ega narkootilisi või psühhotroopseid aineid kuni asjaolude selgitamiseni sündmuskohal.
Kuidas aidata liiklusõnnetuse korral?
Inimene, kes satub pealt nägema liiklusõnnetust, on tahtmatult saanud enda peale suure vastutuse. Kõigil inimestel on kohustus abistada kannatanuid, kuid kõigil on selleks erinev valmisolek. Ei ole eriti palju neid, kes oskavad anda vajalikku esmaabi, kuid kõik saavad mingilgi määral hakkama abi kutsumisega. Tihti liiguvad inimesed sellistes olukordades õnnetuspaigast mööda nagu poleks midagi märganud, samuti nagu tänaval lamavast inimesest, kus õigustatakse ennast, et niikuinii on purjus ja vedeleb niisama.
Kui satud kohta, kus on toimunud liiklusõnnetus või toimus sinu nähes, siis esmalt on õige sinna ligi minna ja sõidukis viibijat või viibijaid kõnetada.
Proovi kannatanuga kontakti saada tema kõnetamisega. Sellega on võimalik selgeks teha, kas keegi on saanud kannatada ja kas osalised on teadvusel. Kui autosolijad on suhtlemisvõimelised, siis on mõttekas neilt küsida, kas kõik on terved ja kas on vaja kutsuda kiirabi.
Kui kellelgi midagi olulist viga ei ole, siis on õnnetuses osalenute enda otsustada, kas nad soovivad sündmuskohale kutsuda politseid või mitte.
Kui aga sulle tundub, et see, kes oli roolis, võib olla tarbinud alkoholi, siis peab tingimata politsei välja kutsuma.
Kui selgub aga, et keegi on saanud kannatada, siis tuleb õnnetusest koheselt teatada häirekeskusesse.
Häirekeskus peab teatajalt küsima ja selgitama järgmisi küsimusi:
Mis juhtus? Olukorra selgitus. (Kuidas see avarii toimus? Mitu sõidukit sellest osa võtsid?).
Kus õnnetus juhtus? Õnnetuse võimalikult täpne asukoht. Kuna liiklusõnnetused saavad üldiselt juhtuda ainult teedel, siis on alati võimalik õige asukoht kuidagi häirekeskusele selgeks teha. Kui sa ei tea täpselt, kus sa parasjagu asud, siis on võimalik selgitada, kust kuhu sa ise parasjagu liigud. Ka selle järgi on häirekeskusel võimalik kaardi abil selgeks teha, kus sa oled. Samuti, kui sa teatad õnnetusest mobiiltelefoni teel, siis järjest enam on levimas mobiiltelefonide asukoha määramise süsteemid.
Sinu nimi, kontakttelefon ja seotus selle õnnetusega (Kas sa oled ise osaleja selles õnnetuses, kas nägid õnnetust pealt kõrvalolijana, kas sattusid õnnetuspaika peale õnnetuse toimumist möödaminejana?).
Kas sõidukis on kannatanuid, kui palju?
Millised on nende vigastused? See on väga tähtis, kuid seda on tavainimesel vägagi raske selgitada. Peamiselt saab iga inimene öelda, kas kannatanud on teadvusel, st kas nad on kontaktivõimelised; kas nad on verised; kas nad hingavad; kas neil on pulss. 
Kas sõiduk(id) on süttinud või kas on selleks nähtav oht? (nähtava ohu all mõeldakse kütusepaagi leket ning bensiini või diisli lõhna).
Millises asendis on sõiduk(id)? Kas ratastel, külili, katuse peal vm?
Kas kannatanud on autos või väljas?
Kas liiklus on takistatud? Kui avarii teinud sõidukid on tee peal, siis on tavaliselt ka liiklus takistatud, kui aga kraavis või teelt väljas, siis ei takista nad tavaliselt liiklust.
Kas tegemist võib olla ohtliku aine veokiga? Kui õnnetusest võttis osa mingi veok, siis kas selle peal on oranžid ohumärgised? Kas on näha lekkimist?
Häirekeskusel on aega 1 minut, et saada kätte see kõige olulisem teave, mille järgi on võimalik abi välja saata ja seejärel saab olukorda täpsustada. Ütle võimalikult rahulikult, mis on juhtunud ja mida sa näed, vasta esitatud küsimustele.
 
Allikad: Päästeamet; www.sodur.com ; www.esmaabi.kolhoos.ee;  www.kodutohter.ee; www.ilm.ee ; www.piritaarst.ee; www.vaktsiin.ee; www.eergia.ee; www.puuk.ee    

 


 
TOETAJAD

KOGEMUSEGA NAUDID ELU!    info@50pluss.ee    VANUSEST TEADLIK 50PLUSS KOGUKOND

Elitec