Valu vajab täpset kirjeldamist

Valul on tegelikult ka positiivne tähendus. See annab märku, et midagi on inimese organismis lahti. Kui valutama hakkab midagi, mis varem pole valutanud, peaks mitte ainult valuvaigistit võtma, vaid ka katsuma valu põhjuse välja selgitada. Põhjuse leidmise ja valuravi tõhususe huvides on väga tähtis, et inimene oma valu arstile võimalikult täpselt kirjeldaks. Valuravi on väga individuaalne, kahel inimesel pole kahte ühesugust valu.

Kui valu asukohast rääkida, siis kõige sagedamini esineb valuarsti sõnul liigese, selja- ja peavalusid, samuti kurdetakse palju operatsioonide järel haavade ja armide valu. 

Ravimid ja teised meetodid
Alati ei ole otstarbekas ainult valuvaigistite neelamine, seda eriti pikka aega kestvate krooniliste valude puhul. Lisaks tavapärastele valuvaigistitele kasutame tihti toetavaid ravimeid, mis ei ole valuvaigistid, aga mis teatud tingimustel aitavad valu leevendada. Need on rahustid, antidepressandid, krambivastased ravimid jne. Valuravis kasutatakse peale ravimite väga palju ka füüsikalisi meetodeid, näiteks sooja- ja külmaravi, liikumisravi, massaaži. 

Valuravi edukus sõltub väga palju inimesest endast. Inimese enda organismis on olemas teatud valu leevendavad süsteemid, mis aitavad valu nõrgemini tunda. Need on morfiini-taolised ained endorfiinid ja nende hulgast organismis sõltub, kuidas me valu tunneme. Morfiini-taoliste ainete hulka organismis aitavad tõsta suhtlemine, füüsiline tegevus ja nõelravi. Koos sellega tuju tõuseb ja valu leevendub.

Hirm sõltuvuse ja kõrvaltoimete ees
Kui valu on tekkinud ja me tahame sellest lahti saada, tuleb võtta piisav kogus valuvaigistit. “Ja õigel ajal. Sest kui laseme valul väga tugevaks paisuda, on oht üle doseerida ja saada ebameeldivad kõrvaltoimed. Eestis kasutatakse valuvaigisteid vähem kui Põhjamaades. Kui tavaliste valuvaigistite puhul kardavad inimesed peamiselt kõrvaltoimeid, siis narkootiliste valuvaigistite puhul sõltuvuse teket. Hirm valuvaigistite ees ei ole alati abivajajatel, vaid ka meedikutel. 

Narkootilisi valuvaigisteid kasutatakse tavaliselt vähihaigetel, samuti operatsioonide järel. On teada, et närvivalude ja peavalude puhul morfiin tihti ei aitagi. Neid kasutades saab hea enesetunde ja pilves hõljumise tunde, aga valu jääb alles, ainult suhtumine sellesse muutub. Siis võib tõesti ravimist sõltuvusse sattuda. Kui aga on tegemist tugevate vähivaludega, mille puhul teised vahendid pole aidanud, tuleks küll kasutada väikestes doosides narkootilisi valuvaigisteid. Maailma kogemus on näidanud, et sellistel haigetel ei teki sõltuvust või juhtub seda väga harva. 

Valukliinikud
Valukliinikud tekkisid Ameerikas 1950. aastatel ja levisid siis kogu arenenud maailmas. Kuigi vahel saab valust kergesti jagu, on keerulisematel juhtudel vaja erinevate spetsialistide koostööd ning valukliinikud just seda pakuvadki. Eestis on valukliinikud uus institutsioon, kuid näiteks Põhjamaades kuulub iga enesest lugupidava haigla juurde ka valukliinik.
Kuna valukliinikute eesmärk on lahendada keerukamaid juhtumeid, on vajalik, et inimene võtab sinna tulekuks perearstilt või eriarstilt saatekirja ning et tal oleks kaasas seni tehtud uuringute tulemused, samuti varem tarvitatud ravimite nimed. “Me ei saa imesid teha, kui haige tuleb valge lehena,” põhjendab valuarst dr Koorits. 

Allikas: www.inimene.ee
Valukabinetid Eestis
Alternatiivsed valuravi meetodid

Peavalud

Peavalu võib olla mõne teise haiguse sümptom või iseseisev haigus. Peavalud, mis ei ole teiste haiguste tunnuseks, on eelkõige pingepeavalu ja migreen. 

Pingepeavalu
Pingepeavalu on levinuim peavalu, mida esineb umbes ¾-l kõigist peavalude all kannatajatest. Pingepeavalu tunnused:
• nõrk või mõõdukas valu pea mõlemal poolel
• kestvus 30 minutit kuni 7 päeva
• iseloomustatav surve- või raskustundena, mis haarab otsmiku-, kukla- ja oimupiirkonna
• väga harva esineb iiveldust, oksendamist ja valgus- või müratundlikkust
Paljud inimesed saavad pingepeavalu (ka migreeni) pärast väsitavat päeva või stressiolukorda. Pingepeavalud võivad olla kroonilised, esinedes mitmel päeval nädalas.
Ravimitena kasutatakse peamiselt valuvaigisteid, mida saab apteegist ilma retseptita. Triptaanid ja ergotamiini-tüüpi ravimid siis ei aita.

Migreen
Migreen on üks kroonilise peavalu alaliike, mille all kannatab erinevate uuringute andmetel umbes 10% elanikkonnast. Eriti sageli kannatavad migreenihoogude all naised (umbes 3 korda sagedamini kui mehed) vanuses 18-40 aastat.
Migreen esineb peavaluhoogudena, mis võivad kesta mõnest tunnist mitme päevani. Küllaltki sageli võib valu olla väga tugeva ja piinava iseloomuga, mis pärsib täielikult igapäevase tegevuse. Tihti lisanduvad sellele veel tugev iiveldus või isegi oksendamine. Samuti täheldavad paljud patsiendid, et väiksemgi müra või päevavalgus on migreenihoo ajal muutunud väljakannatamatuks.
Migreen ei ole psüühikahäire ega ka haigus, vaid periooditi esinev häire. See ei ole välja ravitav, kuid temaga on võimalik hästi "toime tulla"!
Seega ei ole migreen lihtsalt peavalu, vaid keeruline, paljuski veel segase tekkega, neuroloogiline häire. Õnneks on tänaseks välja töötatud uued spetsiifilised ravimid, mis on tõeliselt efektiivsed migreenihoogude kiireks leevendamiseks.
Et teada saada, kas Sinu peavalude põhjuseks võib olla migreen, tee lihtne test (6 küsimust)

Migreenihooge iseloomustab:
• tugev valu enamasti pea ühel poolel, mis kestab mõnest tunnist kuni 3 päevani
• peavalu on pulseeriva iseloomuga
• kehalise pingutuse korral muutub valu tugevamaks (näiteks trepist üles minek)
Lisaks peavalule kaasneb migreeniga tavaliselt mõni alltoodud sümptomitest ehk haigustunnustest:
• iiveldus ja/või oksendamine
• valgus- ja/või müratundlikkus
Migreenihoogudele võivad vahetult eelneda erinevad tundmused (sagedamini mitmesugused nägemishäired), mida nimetatakse migreeni auraks. See annab mõnele inimesele märku peatselt algavast migreenihoost.
Paljud migreeni all kannatajad on leidnud, et on teatud kindlad tegurid või toimingud, mis kutsuvad neil esile migreenihoo. Need on igal inimesel erinevad ja neid nimetatakse vallandavateks faktoriteks. Nende vältimisel õnnestub sageli vältida ka peavalu.

Haigused, mille üheks sümptomiks on peavalu
 • Sinusiit ehk põskkoobaste põletik
Sinusiidi puhul valutavad näopiirkonnad, mis on põskkoobaste läheduses. Valu tugevneb näiteks hüppamisel, pea raputamisel ja teiste järskude liigutuste puhul. Samuti võivad põskkoobaste piirkonnad näol olla tundlikud. Vahel võib esineda kerget alumiste silmalaugude turset. Sinusiidi muudeks sümptomiteks on palavik ning halb enesetunne.

• Kõrgenenud vererõhust tingitud peavalu
Mõõdukalt kõrgenenud vererõhk on üsna tavaline ega kutsu esile peavalu. Väga kõrge vererõhu puhul aga võib sageli tekkida ka peavalu. Vererõhust tingitud peavalu esineb tihti ärgates pea kuklaosas ning on loomult pulseeriv. Vererõhku langetav ravi on selliste patsientide puhul tavaliselt efektiivne ka peavalu vastu. 

• Peatrauma
Enamik inimesi kaebab peavalu üle isegi pärast kerget peapõrutust. Valu algab sellisel puhul tavaliselt mõne tunni või päeva möödudes. Puhkus ning voodis lamamine leevendab peavalu. Samuti võib võtta aspiriini või paratsetamooli.
Kui trauma on olnud aga tõsine ning patsient on kaotanud teadvuse isegi väga lühikeseks ajaks, on kindlasti soovitatav konsulteerida oma arstiga. Pulsi aeglustumine, unisus, teadvusetus võivad anda märku koljusisesest verejooksust, mis omakorda võib tõsta koljusisest rõhku. Selline seisund vajab aga kirurgi sekkumist. 

Peavalud läbi aegade
• Pidage meeles, et Te pole kunagi olnud ega ka jää üksi. Lisaks Sulle ning väga paljudele inimestele on migreeni all kindlasti või (nagu hiljem selgunud) tõenäoliselt kannatanud ka järgmised ajaloolised isikud: kunstnikud Claude Monet, Vincent Van Gogh, poliitikud Thomas Jefferson, Julius Caesar ja Napoleon, sporditähed Kareem Abdul-Jabbar ning Scotty Pippen ning isegi rock 'n roll'i kuningas Elvis Presley.

• Ka Zeus, kreeklaste peajumal, kannatas kohutavate peavalude all. Koguni nii tugevate, mis nõudsid kirurgilist vahelesegamist. Legend pajatab, et kord oli valu nõnda tugev, et Zeus palus Hephaistosel oma kolju avada, et valu kaoks. Samal hetkel sündis tema peast väike, aga täiskasvanud noor naine, turvis seljas, mõõk ja kilp käes. See oli Athena, tarkuse ja aususe jumalanna.

• Ajaloolised migreeni ravivõtted
Tekst Egiptuse papüürusrullil, mis on arvatavalt kirja pandud umbes 1200 aastat e.m.a. soovitab migreeni raviks järgmist:
"seo kaunistatud silmadega savist krokodill, mille hambus on dekoreeritud õled, patsiendi pähe. Selleks kasuta linast riiet, millel on kirjas jumalate nimed. Patsient peab palvetama".
Aastal 8000 e.m.a. kirjapandud Sumeri poeemis "Eridu loits" soovitatakse peavalude raviks patsiendi pea ja kaela ümber pingutada neitsi juukseid.

Mõlemad ravivõtted võisid olla mingil määral edukad, kuna väline surve laienenud ajuarteritele võib samuti patsiendi vaevusi leevendada.
Ajalooliselt väga kuulus ravivõte oli kolju trepanatsioon. Lahtiseletatult tähendab see seda, et patsiendi koljust eemaldati spetsiaalse puuriga tükike luud. Tõenäoliselt loodeti, et tekkinud avause kaudu lendavad peast välja vaevusi põhjustanud pahad vaimud. Huvitav on see, et on leitud trepaneeritud koljusid, millel on paranemise märke. Seega on mõned patsiendid pärast seda ka ellu jäänud ning kes teab, võibolla ka tulemusega rahule jäänud. Trepanatsiooni soovitas migreeni raviks ka veel 17. saj. kuulus Inglise arst William Harvey (vereringe avastaja).

Galenos arvas 2. saj. m.a.j., et migreen on põhjustatud üleliigse "kehavedeliku" seedetraktist läbitungimisest, mille tõttu see pääses ärritama aju. Sellest tulenevalt soovitas ta raviks aadrilaskmist ("liigse vere eemaldamist ringest") ning kõhulahtistamist.

Paljud Vana-Kreeka õpetlased katsetasid migreeni ravimiseks farmakoteraapiat. Dioscorides, keda loetakse farmakognoosia (õpetus ravimtaimedest) rajajaks leidis, et ravimtaim ruut on efektiivne paljudel juhtudel. Selles sisalduv toimeaine rutiin on tuntud oma vererõhku alandava toime poolest.

Keskajal oli Euroopas migreeni ravis kasutusel teiste seas ka nn. Inglise peavalu kokteil, mille koostisosade hulka kuulusid leedripuu marja mahl, lehma aju, äädikas jms. Oopiumi ja äädikalahused mähisena ümber pea saavutasid samuti suure populaarsuse, kuna arvati, et äädikas avab nahapoorid ja vabastab nõnda tee oopiumile pääsemaks valu vaigistama.

Inkade juures oli tuntud vahendiks kokapõõsa lehtede mahla tilgutamine peanahka tehtud lõikesse. Teised indiaani hõimud kasutasid samal eesmärgil pajulehti jms. Mõlemad moodused võisid olla efektiivsed, kuna kasutatud taimed sisaldavad tuntud analgeetikume kokaiini ja salitsüülhapet.

Allikas: www.peavalu.ee